Kaelavaevuste ja peavalude korral kutsub massaažist ja manuaalteraapiast koosnev ning kolmel korral rakendatud teraapiaesile kaela aktiivse liikuvuse suurenemise erinevates suundades, valu ja teiste kaebuste vähenemise (Kõrve 2017, Tartu Ülikool).

Farmer et al.(2015), kes kasutasid röntgenoloogilist uurimismeetodit, leidsid, et süvenenudkaela lülisamba kaela piirkonna lordoos suurendab kaelalihaste pingest tingitud peavalude (ingl. Cervicogenic headache, lüh CGH) tõenäosust - 1-kraadine lülisamba kaela piirkonna lordoosisuurenemisel kasvas peavalu esinemise tõenäosust 8%-l uuritavatel. Vastupidiselt eelnevatele analoogilistele uuringutele ei näidanud antud uuringseost vähenenud lülisamba kaela piirkonna lordoosi ja CGH vahel, vaid nähti seost CGH ja suurenenud lülisamba kaela piirkonna lordoosi vahel. See tulemus on kooskõlas eelneva uuringuga, mis viidi läbilastel, kus leiti seos lülisamba kaela piirkonna lordoosi süvenemise ja CGH vahel. Seejuures oletati, et CGH põhjus võis peituda kaelalihaste asendis, seoses lülisamba kaela piirkonna lordoosimuutustega.

Enamjaolt üritatakse peavalu leevendada, manustades ravimeid (aspiriini, paratsetamooli, ibuprofeeni jt ravimeid). Tervise Arengu Instituudi poolt 2006. a. kogutudandmetel tarvitasid nelja nädala jooksul meestest keskmiselt 24,4% käsimüügil olevaid valuvaigisteid (Matsi & Oja 2006), millest suure tõenäosusega  läks osa peavalude leevendamiseks. Paraku ravimite manustamisega leevendatakse valu, kuid paljudel juhtudel ei kõrvaldatavalu põhjust (tekkemehhanismi) ning valu võib korduda.

Mitmed uuringud näitavad, et lülisamba kaela- ja rinnaosa probleemidega patsientidel esineb peavalusid sagedamini. Kaela funktsionaalse seisundi parandaminemanuaalteraapiaga viib paljudel juhtudel pikemas perspektiivis peavaluhoogude(sh migreenilaadsete peavalude) vähenemisele (Dunning et al., 2012; Kanukova& Tsogoev, 2012; Isaikin, 2011; Barinov, 2010; Godenko & Fedorova,2010).

Tali et al. (2014)poolt läbiviidud uuringus leiti, et lülisamba kaela piirkonna liigeste jäikus (kuklaluu-C1 ning C1-C2vahemike) esines oluliselt enam migreeni diagnoosiga patsientidel. Mittefarmakoloogilise teraapiavõimalusena on välja toodud manuaalteraapia kui efektiivne meetod migreeni peavalude esinemise vähendamiseks (Tuchin et al.,2000; Nelson et al., 1998).

On mitmeid põhjuseid, miks lülisamba kaela piirkonna probleemid võivad esile kutsuda peavalu. Selleks võib olla näiteks halb rüht, kaela lordoosilamenemisest või süvenemisest tingitud terviseprobleemid. Uuringus on leitudseoseid lülisamba kaela piirkonna lordoosi probleemide ja peavalude esinemise tõenäosuse vahel(Farmer et al., 2015). Arteria vertebralis (20% aju veravarustusest) survestumine - lülisamba kaela piirkonna lülide asendi muutustega muutub ka foramen costo transversarium asend, mis võib viia arteria vertebrali'se survestumiseni, mille tulemusel tekivad ajuverevarustuse häired (Isaikin, 2011; Kolosov et al.,2010; Samorukov et al., 2010). Lihaspinge võib seda efekti omakorda võimendada(veresoonte täiendav survestumine). Foramen intervertebrale ahenemine seoses lülisamba kaela piirkonna lülide nihkumisega võib tekitada vastavate lülide juurest väljuvate seljaajunärvide survestumise, mis omakorda võib põhjustada lihaste või teiste kudede innervatsiooni häireid, sh esile kutsuda lihaspinget lülisamba kaela piirkonna (Isaikin,2011).

Pea-ja kaelavalude levimus

Peavalu ja lülisamba kaelapiirkonna (lülisamba kaela piirkonna) vaevused on elanikkonna seas probleem, millega pöördutakse kõige sagedamini arstide, eritineuroloogide vastuvõtule või üritatakse leida leevendust ise. Peavalu üdinelevimus elanikkonna seas on 25-40% (Barinov, 2010). Pingetüüpi peavalu levimus on kuni 89%, kusjuures neuroloogilistest haigustest esineb migreeni 18%-l naistest ja 8%-l meestest (Braschinsky, 2012). Täiskasvanud elanikkonnast kogeb valu kaela LKP elu jooksul 66-75%, seejuures vanusega reeglina valude esinemineantud piirkonnas kasvab ning naistel esineb seda sagedamini (Isaikin, 2011).

Eestis pöördus arsti vastuvõtule peavalu probleemiga (migreen ja muud peavalu sündroomid) 2004. a. 14572 isikut (osa neist pöördus arsti vastuvõtule mitmel korral, ravijuhtude arv oli 22098), 2014. a. 19520 isikut (ravijuhtude arv 36671). Aastail 2004-2014  võib täheldada peavaludega isikute arstivastuvõtule pöördumiste arvu pidevat tõusu, kasv 4948 isikut (Eesti Haigekassa,2015). Kaelavalude ja lülivaheketaste probleemidega arsti vastuvõtule pöördunudisikuid oli 2004. a. 14950 (vahepealsetel aastatel on olnud vähenemist näiteks2010. a. 11985 isikut) ja 2014. a. 15404. 2014. a. 15404 isikust kaelalülivaheketaste probleemidega arsti vastuvõtule pöördumistest esines peavaludiagnoosiga kattuvus (sh migreen) 918 isikul (Eesti Haigekassa, 2015).