Absoluutne näidustus manuaalteraapiaks on haigused: mis on lülisamba ja liigeste päritoluga ning seotud funktsionaalsete blokkidega (FB) – s.o. orgaanilised tagasi pööratavad liigeste liikuvuse piirangud (funktsionaalsed) ja liigeste mitte orgaanilist päritolu probleemid normaalse füsioloogilise biomehaanika piires.
Manuaalteraapia kasutamise peamiseks näidustuseks on haiguse kliinilises pildis spondülogeensed tegurid poolt funktsionaalsete blokkide ning blokaadide esinemine. See tähendab mitte orgaanilise, vaid funktsionaalse iseloomuga liikuvuse piiramine liigese normaalse füsioloogilise funktsiooni piires. Üheaegselt mõjutatakse kõiki patogeneesi tegureid, kasutades liigeste mobiliseerimise ja manipuleerimise tehnikaid (liigese funktsionaalne blokk, lihas, ligament, fastsia, selgroo motoorse segmendi neurovaskulaarsed moodustised, diskid).
valu mis on seotud seljaga või kiirgab mingil põhjusel valulikust selga.
Enamjaolt peetakse seljavalu all silmas valu alaseljas (nimme-/lumbaarpiirkond), tegelikult lähevad siia alla nii rindkere (torakaalpiirkond) kui ka kaela valud. Antud piirkondade valulikus on omavahel tihedalt seotud, mehhaaniline ebakõla ühes selgroo osas (lülisambas) mõjutab nii all pool kui ka kõrgemal pool asetsevaid piirkondi sh jäsemeid (käed/jalad, n põlve valu põhjus võib sageli olla seotud alaseljaga).
Lisaks kaasneb seljavalu artriidi, halva rühi, ülekaalulisuse ning psüühilise stressiga. Siseorganite haigused võivad olla seljavalu otseseks põhjustajaks – neerukivid, neeruinfektsioonid, trombid või osteoporoos (luuhõrenemine) jpm.
Selg on luude, liigeste, sidemete ja lihaste keeruline süsteem. Mehhaanika mõistes on tegemist keskteljega millest lähtub ja mille ümber toimub ülejäänud keha liikumine. Veel olulisem on mitte ära unustada, et läbi seljaaju (paikneb selgroos/lülisambas) juhib meie keha peaaju – iga anomaalia e kõrvale kalle, selles süsteemis mõjutab meie keha toimimist. Keha juhtimine e käskude andmine kehale (n lihased ja sidemed) ja siseorganitelet toimub läbi seljaaju ja sealt väljuvate närvide, sammuti saadakse ka tagasiside kehas toimuvast, seepärast mängib selja tervis äärmiselt suurt rolli meie terviseseisundis.
– põhjused peituvad tihti kaela- ja ringerepiirkonnas esinevates funktsionaalsetes blokkides, mis tekitavad antud piirkonnas lihaspingeid, liikumise piiratust, ajuverevarustuse häireid (peamiselt lülisamba arteritega seonduvalt kaela piirkonnas, sh mühin/kohin/tuksumine kõrvus) jt probleeme. Kaelavaevuste ja peavalude korral kutsub massaažist ja manuaalteraapiast koosnev ning kolmel korral rakendatud teraapia esile kaela aktiivse liikuvuse suurenemise erinevates suundades, valu ja teiste kaebuste vähenemise (Kõrve 2017, Tartu Ülikool).
Pea ja kaelavalu, pingepeavalud, migreenilaadsed peavalud ning nende seos kaela funktsionaalse seisundiga.
Enamus inimesi on antud probleemidega vähemal või rohkemal moel kokku puutunud ja tüüpiline lahendus on ainult ravimite manustamine. Kui üks ravim ei aita siis kirjutatakse välja järgmine ja kangem, vahel tekib olukord kus ravimid ise tekitavad juba rohkem terviseprobleeme kui esialgne põhjus. Põhjuseid võib olla mitmeid kuid kõige sagedamini unustatakse ära mehhaanilised probleemid mis tekitavad kaela lihaste ja sidemete pingeid mis omakorda on paljude paevalude põhjustajaks.
Selgroolülidel on (nagu teistel luudel liigestes) oma normaalne liikumis ulatus eri suundades (vaata ka kaelaliikuvus norme), teinekord jäävad nad kusagil liikumisulatuse piirimail kinni ja ei liigu tagasi oma neutraal asendisse seda nimetatakse funktsionaalseksblokiks. Röntgenoloog ütleb, et on kõik korras ja tal on õigus. Selgroolülid ei ole anatoomiliselt ju paigast ära aga mehhaanika mõttes on tegemist probleemiga sest tekkivad lihaste/sidemete pinged, põletik, diskid on ebasoodsas asendis, võivad tekkida närvide pitsumised, „kätte arasuremine“ ilma põhjuseta (käepeal magamine halvas asendis on ise vahel põhjuseks ja tavaliselt ärkame enne päris probleemi teket), peavalud, karpaalkanali sündroom jt probleemid.
Üheks võimalikuks lahenduseks on manuaalteraapia/kiropraktika mis taastab liigeste (sh kaela jt selgroolülide) normaalse liikuvuse ja enamustel juhtudel taanduvad funktsionaalsetestblokkidest põhjustatud kaebused.
Püsiva tulemuse saavutamiseks on mõistlik peale manuaalteraapiat/kiropraktikat teha süsteemselt võimlemist/treeningkava mis aitaks tugevdada probleemse piirkonna lihaseid ning vähendab seeläbi probleemi taas tekke tõenäosust.
2017 aastal Tartu Ülikoolis kaitstud teadustöö „Massaaži ja manuaalteraapia mõju lülisamba kaelapiirkonna funktsionaalsele seisundile kaelavaevuste ning peavalude korral“ (Priit Kõrve) näitas:
Kokkuvõte: Kaelavaevuste ja peavalude korral kutsub massaažist ja manuaalteraapiast koosnev ning kolmel korral rakendatud teraapia esile kaela aktiivse liikuvuse suurenemise erinevates suundades, valu ja teiste kaebuste vähenemise.
Tulemused: Uuritavatel suurenes (p<0,001) LKP aktiivne liikuvus fleksioonil, ekstensioonil, lateraalfleksioonil ja rotatsioonil esimese teraapiakorra massaaži järgselt, manuaalteraapia järgselt kui ka progresseeruvalt teraapia käigus. Olulisi muutusi LKP aktiivses liikuvuses (p˃0,05) üks kuu pärast teraapiat võrreldes viimase teraapia korraga ei esinenud. Teraapiaprogrammi toimel vähenes (p<0,001) uuritavatel keskmine tajutav kaelavalu (80%), peavalu (61%), ülajäsemetevalu (69%) ja seljavalu ülaselja piirkonnas (88%) üks kuu pärast teraapiat võrreldes teraapia järgse tasemega. Enne teraapiat korreleerus valu kaela piirkonnas negatiivselt LKP aktiivse liikuvusega fleksioonil (r=-0,401; p<0,05) ja ekstensioonil (r=–0,435; p<0,05). Üks kuu pärast teraapiat olid uuritavatel keskmiselt vähenenud (77%) tööga seotud sundasenditest tingitud vaevused.
Füsioteraapia/ravivõimlemise mõju:
Annama (2013) sai treeningteraapia keskmiseks mõjuks LKP liikuvuse paranemiseks 15%. Sarnaste tulemusteni on jõudnud mitmed teisedki uurijad oma töödes (Ylinen et al, 2003; Häkkinen et al, 2010). Massaaž ja võimlemine on efektiivsed sekkumistegevused luu-lihaskonna funktsionaalse seisundi parandamisel, kuid oluline on kohandada võimlemisharjutused vastavalt sellele, millised on enam koormatud kehapiirkonnad tööl (Männaste 2016). Uuringutulemused on näidanud, et füüsiline aktiivsus viib madalama valutaseme ja parema funktsioonivõimeni (Bendix et al., 1997).
põhjused võivad olla väga erinevad nii nagu ka nende leevendamise/ravimise võtted, mis eelkõige olenevad valu tekke põhjustest.
(n kõhu-, selja-, reite piirkonnas) mille tagajärjel tekkib hüpertoonus (lihas/ed on pinges ja lühenenud – lihasvalud) või lihaste lõtvus e hüpotoonus mille tagajärjel võib liigestes tekkida ebastabiilsus (sh lülisambas).
liigese(te) liikuvuse või teiste organsüsteemide häiret mida on võimalik manuaalteraapia mobilisatsiooni ja manipulatsiooni tehnikatega kõrvaldada (sh lülisambal) või leevendada. Funktsionaalsed blokkide tagajärjel väheneb liigese liikuvus (selgroolülid moodustavad liigeste süsteemi). Osad sidemed ja lihased on väljavenitatud, teised kokku surutud, selgroolülid ei ole oma tsentraalses asendis, lisanduvad põletikulised protsessid ja seljavalu. Pikaajalisel funktsionaalsete blokkide esinemisel võivad tekkida luustruktuuride deformatsioonid mis omakorda soodustab rühivigade välja kujunemist (n skolioos, küfoos).
Valuvaba selja nimel.
